VEEHÜGIEEN

Termiline töötlemine

 

Termiline töötlemine, näiteks vee keetmine temperatuuril 100 °C vähemalt ühe minuti jooksul, on üks vanemaid vee desinfitseerimise viise, kuid on rakendatav väikeste veekoguste (mõned kümned liitrid) desinfitseerimiseks ning eeldab energiaallika olemasolu (Backer, 2002). Vee keetmise kampaaniate korraldamine arenguriikides on oluliselt vähendanud laste kõhulahtisuse juhtumite üldarvu (Mclennan, 2000). Vee keetmine temperatuurini 60 C° ehk kuni "katsumiseks liiga kuuma temperatuurini" on ohutu joogivee saamiseks ebapiisav (Groh et al., 1996). Erandolukordades (puuduvad elementaarsed veepuhastamise võimalused) on vaja jälgida, et vesi keeks kogu ulatuses, st igal veenivoo kõrgusel. Saadaval on ka spetsiaalsed indikaatorribad, mis näitavad keemistemperatuuri 65 C° või 70 C° juures (Iijima et al., 2001; Qazi et al., 2003).


Vee keetmine ei ole reeglina piisavalt tõhus selleks, et eemaldada keemilisi ohte. Joogivett tuleks keeta vähemalt 10 minutit

Allikas: Kood 07


Kuumuse destruktiivne toime mikroobidele põhineb DNA või RNA molekulide ning raku‑siseste ja -väliste proteiinide tagasipöördumatus denatureerimises. Kõik vegetatiivsed bakterid, protozoad ja viirused inaktiveeruvad alates temperatuurist 50–60 C° ning lõplik inaktiveerumine sõltub temperatuurist ja kuumutamisprotsessi ajalisest kestusest. Mikroobide inaktiveerumine on eksponentsiaalne ning kõrgematel temperatuuridel toimub termiline surm kiiremini (Backer, 2002). Termilise inaktiveerimise taseme hindamiseks on loodud mõned matemaatilised mudelid (Lambert, 2003). Temperatuuril 100 C° hävitatakse kõik patogeensed vegetatiivsed bakterid, protozoad ja viirused, välja arvatud mikroobide spoorid, Clostridium`i ja Bacillus`e spoorid, ja kuumaresistentsed toksiinid, nagu näiteks tsüanobakterite toksiinid, jäävad ellu või säilitavad toksilisuse (Backer, 2002).

 

Vee uuringud (Fjendbo Jorgensen et al., 1998), mis on tehtud kolibakterite ja termotolerantsete kolibakteritega, nagu E. coli, Salmonella typhimurium ja Streptococcus faecali,s on näidanud, et vee kuumutamisel 65 C°-ni saavutatakse bakterite inaktiivsus kolme logaritmilise ühiku võrra (log10). Vibrio cholerae inaktiveeriti temperatuuril 60 C° 10 minutiga ja temperatuuril 100 C° 10 sekundiga (Rice ja Johnson, 1991). Teine uuring näitas, et 50 C° juures ei toimunud E. coli inaktiveerumist, kuid see toimus temperatuuril 60 C° 5 minuti, 70 C°  minuti jooksul ja 100 C° kohe (Groh et al., 1996). Giardia tsüstid hävinesid vee temperatuuril 72 C° 10 minuti jooksul (Ongerth et al., 1989) ja Cryptosporidium`i ootsüstid temperatuuril 72 C° natuke rohkem kui 1 minuti jooksul (Fayer, 1994). A‑hepatiitviirus inaktiveeriti täielikult temperatuuril 98 C° 1 minuti jooksul (Krugman et al., 1970) ja kalitsiviirused hävitati kolme logaritmilise ühiku võrra temperatuuril 71,3 C° 1 minuti jooksul (Duizer et al., 2004). Kuumatundlik C. botulinum´i neurotoksiin inaktiveeriti temperatuuril 80 C° 30 minuti jooksul (Josko, 2004).

 

Mõningatel juhtudel on vaja vett destilleerida, st et keemistemperatuuril muundatakse vee molekulid vedelast olekust gaasilisse ning gaasi molekulid eralduvad ülejäänust vedelikust ja ainetest. See meetod võimaldab puhta vee tootmist normaalse õhurõhul ja temperatuuril  ning on efektiivne mikroobide ja kuumatundlike toksiinide vastu. Negatiivse rõhu korral sobib kasutada vaakumdestilleerimise meetodit ning siin piisab veekeetmiseks vaid temperatuurist 50 C° (Al-Kharabshed ja YogiGoswami, 2003). Seda meetodit kasutatakse soolasest mereveest joogivee tootmisel, kuid ta on patogeensete mikroobide suhtes väheefektiivne.



<< tagasi / edasi >>