VEEHÜGIEEN

Keemiline desinfitseerimine

 

Joogivee keemiline desinfitseerimine tähendab erineval kujul halogeenidest kloori või joodi, samuti hõbeda või osooni kasutamist. Kõiki neid ühendeid saab kasutada ka hädaolukordades, ehkki osoonigeneraator eeldab tehnilise seadme olemasolu. Keemiline vee töötlemine, eriti halogeenidega, on ainus meetod, mis võimaldab teatud tasemel kaitsta vett töötlemise järgselt. Keemilise töötlemise efektiivsus on doosi, kontaktaja, temperatuuri ja pH koosmõju funktsioon (Stanfield et al., 2003). Selline kineetika praktiline rakendamine on kontsentratsiooni ja aja (KA) kontseptsioon, mis on tulem kemikaali jääkkontsentratsioonist milligrammides liitri kohta ja kontaktajast minutites (Stanfield et al., 2003). Kemikaali mikroobidevastane efekt sõltub mikroobide tundlikkusest ehk konkreetset KA väärtust saab rakendada siis, kui on hinnatud kindla mikroobi suhtes nõutavat inaktiveerumist log10 ühikutes. Kõikide kemikaalide töötlemisefektiivsust vähendavad vees olevad lahustid ja orgaaniline materjal, nt humiinhapped, kuna teatud kontsentratsioon kemikaalist seondub orgaanilise materjaliga. Üksnes kemikaalivaba järelejääv osa on efektiivne mikroobide inaktiveerimisel. Kemikaalidel on kõige suurem efektiivsus mõõdukatel temperatuuridel (15–20 °C) ja pH väärtustel 6–9 (Backer, 2002). Mikroobidevastase toime kõrval võivad kemikaalid ka oksüdeerida ning eemaldada sellega veest mõningaid kahjulikke keemilisi aineid.

 

Pilt selgitab kloori mõju bakteritele.
Tüüpiline bakter on pealt kaetud limaga, mis omab negatiivset laengut, mistõttu negatiivselt laetud hüpokloriidi (OCl) ioonid ei suuda rakukesta läbida, küll aga suudavad seda hüpokloorishape (HOCl) ioonid.


Allikas: Kood 08


Joogivee kloreerimist kasutati esimest korda aastal 1800, kuid alles 1900. aastate algusest hakati seda veetöötlemisel ulatuslikult rakendama. Sellega kaasnes joogiveest põhjustatud haiguspuhangute järsk vähenemine (Beck, 2000). Tänapäeval on kloreerimine veetöötlemisel patogeensete mikroobide inaktiveerimiseks kõige rohkem kasutatav meetod. Kloreerimisel võib kasutada vedeldatud kloorgaasi, naatriumhüpokloriidi lahust või kaltsiumhüpokloriidi graanuleid, dikloroisotsüanuraati, kloroamiine ja kloordioksiidi. Kõikidel eelmainitud kemikaalidel on üksteisest erinevad desinfitseerimise omadused (Stanfield et al., 2003; World Health Organization, 2004). Kloroamiin on võrreldes klooriga madalama desinfitseerimise aktiivsusega, kuid on stabiilsem. Kloordioksiidil on suurem efektiivsus protozoadele, kuid on kloorist madalama stabiilsusega. Kloreerimise laialdane kasutamine on tõstatanud küsimusi seoses võimalike kõrvalefektide tekkega ning on tõestatud, et kloor võib orgaanilise materjaliga reageerides, eriti humiinhappega, moodustada mutageenseid ühendeid. Vaatamata võimalikele negatiivsetele kõrvalmõjudele on vee kloreerimine väga oluline (Ashbolt, 2004b). Ebasoovitavate ühendite teket saab vähendada hägusa (sogase) vee kloreerimisele eelneva filtreerimisega ning kloori kontsentratsioonide optimeerimisega (World Health Organization, 2004).

 

Üldiselt on vee kloreerimine tõhus nii bakterite kui viiruste suhtes, kuid arvestades vees tavaliselt kasutatavat vaba järelejääva kloori kontsentratsiooni (0,5–1 mg/l ) vähe efektiivne või toimetu protozoade ja algloomade suhtes. Lisaks joogivee töötlemisele saab kloori kasutada ka joogiveetorude ja veetankide desinfitseerimisel, kasutades šokk-kloreerimist kloori tugevate kontsentratsioonidega (10–50 mg/l).

 

Teist halogeeni, joodi, saab samuti joogivee töötlemisel kasutada, kuid arvestada tuleb teatud füsioloogiliste iseärasustega, st tema toimet kilpnäärmele, potentsiaalset toksilisust ja allergeensust (Backer ja Hollowell, 2000; Goodyer ja Behrens, 2000). Lühiajaline vee jodeerimine on sellegipoolest ohutu, v.a inimestele, kellel esineb kilpnäärme düsfunktsioon, joodi allergia või kes on rasedad. Võrreldes kloreeritud veega on jodeeritud veel tunduvalt parem maitse. Joodi, samuti nagu kloori, on võimalik kasutada vee töötlemiseks hädaolukordades (Gerba et al., 1997).

Hõbeda ioonide bakteritsiidne toime ilmneb juba nõrkadel kontsentratsioonide juures, toimet vähendavad vees esinevad ained ning erinevate konteinerite pindadele neeldumine (absorptsioon). Informatsioon hõbeda ioonide toimest viiruste ja tsüstide suhtes on väga puudulik ja vajab täiendavat uurimist (National Academy of Sciences, 1980). Sõltuvalt eeltoodust on hõbeda ioonide kasutamine näidustatud mitte niivõrd pinnavee töötlemiseks kui töödeldud vee kaitsmiseks (Backer, 2002). Hõbeda ioone kasutatakse erinevate filterseadmete pindade katmiseks, et vähendada seal bakterite kasvu võimalust (Backer, 1995).

 

Osoon on tugev oksüdant ning on seetõttu efektiivne nii bakterite, viiruste kui protozoade vastu. Osooni kontsentratsioon-aja väärtused on protozoade puhul, võrreldes kloori ja joodiga, tunduvalt madalamad (vee temperatuuril 5 °C 0,5–0,6), vähendades Giardia tsüstide arvukust 2 log10 ühiku võrra (LeChevallier ja Au, 2004). Lisaks mikroobidevastasele toimele on osoonimine efektiivne ka tsüanobakterite toksiinide suhtes, nt kontsentratsioonil 1,5 mg/l 9 minuti jooksul mikrotsüstiini suhtes (Hoeger et al., 2002; LeChevallier ja Au, 2004). Osooni puuduseks tuleb nimetada spetsiaalsete tehniliste vahendite vajadust tema tootmiseks ning vee osoonimisel/osoneerimisel võib tekkida ohtlik kõrvalaine bromaat (World Health Organization, 2004).



<< tagasi / edasi >>