VEEHÜGIEEN

Veetöötlemise meetodid, sissejuhatus

 

Erandolukordades, kus ei ole võimalik kasutada eelnevalt töödeldud joogivett, tuleb tegeleda veepuhastamisega, et muuta vesi joomiseks kõlblikuks, eemaldades või inaktiveerides patogeensed mikroorganismid ja toksiinid kas täielikult või tarbija jaoks aktsepteeritava tasemeni (Backer, 2002). Desinfitseerimine on protsess, kus ohtlikud mikroorganismid inaktiveeritakse kas keemiliselt või füsioloogiliselt, sellal kui puhastamine osutab ohtlike ainete eemaldamisele joogiveest. Termineid töötlemine, desinfitseerimine ja puhastamine kasutatakse vaheldumisi. Üldiselt on joogivee töötlemise eesmärgiks kahjulike mikroobide ja ainete hävitamine ning eemaldamine, mitte aga vee steriliseerimine (Backer, 2002).

 

Veetöötlemisel on väga tähtis rakendada multibarjääri kontseptsiooni, kuna ainult ühe töötlemismeetodi kasutamine erinevat tüüpi patogeenide eemaldamisel ja hävitamisel on võimalik üksnes erandlikes situatsioonides (Stanfield et al., 2003; LeChevallier ja Au, 2004). Veetöötlemise praktikas tähendab multibarjääri kontseptsiooni kasutamine kahe või enama töötlemismeetodi või -etapi kasutamist. Multibarjääride kasutamine vähendab oluliselt võimalust, et patogeensed organismid või toksiinid satuvad joogivette, kui ühes töötlemise etapis midagi peaks ebaõnnestuma (World Health Organization, 2004). Multibarjääri kontseptsioon võib ette näha ka töötlemisprotsessiväliste tegevuste kasutamist, nt parima toorveeallika selekteerimist ja töödeldud joogivee kaitsmist (LeChevallier ja Au, 2004).

 

 

Keemilised riskid:

Võivad esineda lokaalsest keskkonna ja põhjavee saastumisest tingituna.

mangaan (Mn), radoon (Rd), arseen, fluor jt.

pH, karedus, raud (I).

kemikaalid, toksiinid, pestitsiidid, meditsiini jäätmed ja metaboliidid, tööstusjäätmed.

 

Foto: Ari Hörman, 2006

Erandolukordades (sõda jne) kasutatavad veetöötlemise meetodid on põhimõtteliselt sarnased nendega, mida kasutatakse ka suuremates veetöötlemisjaamades. Erinevus seisneb paindlikkuses, mobiilsuses, kasutamise lihtsuses ning energiaallikas. Saadaval on mitmeid meetodeid, mida on kerge kasutada ja millised ei vaja energia allikat. Erinevates tingimustes on võimalik rakendada keemilisi desinfitseerimismeetodeid, mida võib kasutada nii üksik- indiviid kui suurem inimrühm ning need meetodid kaitsevad vett ka pärast selle töötlemist. Mõned meetodid, näiteks termiline töötlemine ja väikeste mahtude filtreerimine, sobivad algelistes tingimustes kõige paremini kasutamiseks üksikindiviidile või väikesearvulisele inimgrupile. Mitmeid erinevaid väikeseadmed, tavaliselt filtreid, mis on saada kaubanduses, on võimalik kasutada ka sõjaolukordades ning teistes erandsituatsioonides. Sellised seadmed, mis põhinevad keraamilistel või membraanfiltritel, on vajalikud eriti sõduritele, matkajatele ja katastroofipiirkondades töötavatele päästemeeskondade liikmetele (Backer, 2002). Mainitud filtreid kasutatakse ka individuaalmajapidamistes. Mõned meetodid, näiteks ultraviolett- kiirgusega töötlemine ja pöördosmoosi kasutamine, eeldavad energiaallika olemasolu ning sobivad joogivee puhastamiseks suurematele inimrühmadele. Veelgi suurematele inimrühmadele (mitmed tuhanded) vee puhastamiseks on võimalik osta erinevatelt tootjatelt tehnilisi seadmeid ning eranditult kõik nad põhinevad multibarjääri kontseptsioonil.

 

Veetöötlemise meetodi või seadme puhastusvõime määramiseks tuleb teha mikroobidele ja/või kemikaalidele vastupanuvõime hindamise testid (Monjour et al., 1990; Eisenberg et al., 2001). Põhiliste veetöötlemismeetodite,  nagu termiline ja keemiline töötlemine, ning ka mõnede töötlemisseadmete kohta on vastav informatsioon olemas. Võrreldes erinevat tüüpi mikroobide üheaegse eemaldamisekohase informatsiooniga on teada üksnes nende meetodite või seadmete võime eemaldada või hävitada teatud kindlaid mikroorganisme, nt E. coli, coli‑laadsed bakterid või krüptosporiidiate ootsüstid (Raynor et al., 1984; Grabow et al., 1999; Schlosser et al., 2001). Mõnede üksikute uuringute tulemused käsitlevad veepuhastamise seadmete ja -tehnikate võimet elimineerida mikroobide toksiine, põhiliselt tsüanobakterite toksiine (Rapala et al., 2002b) ja Clostridium botulinum´i toksiine (Wannemacher et al., 1993; Josko, 2004).



<<tagasi / edasi >>