VEEHÜGIEEN

Sissejuhatus joogivee mikrobioloogiasse

 

Veega ülekanduvad gastrointestinaalinfektsioonid on kogu maailmas kõige olulisemateks inimeste haigestumiste ja surmajuhtumite põhjustajateks (World Health Organization, 2002b; World Health Organization, 2003a). Joogiveega ülekanduvaid infektsioone ja epideemiaid põhjustavad peamiselt bakterid Campylobacter spp., Escherichia coli, Salmonella spp., Shigella spp., Vibrio cholerae ja Yersinia enterocolitica. Veega ülekanduvateks viirustest on olulisemad adeno-, enteroviirused, A- ja E-hepatiidi, noro-, sapo- ja rotaviirused ning protozoadest Cryptosporidium parvum, Dracunculus medinensis, Cyclospora cayetanensis, Entamoeba histolytica, Giardia duodenalis ja Toxoplasma gondii (World Health Organization, 2004).

 

Ajalooliselt tuleks veepõhiste epideemiate uurijatest esile tuua John Snow (1813–1858) ning Robert Kochi (1843–1910), kes mõlemad uurisid Vibrio cholerae rolli veepõhiste epideemiate tekkes ning kelle töö tulemusena saadi väga olulist informatsiooni joogiveest tingitud koolera- epideemiate ennetamiseks. V. cholerae on ka tänapäeval veepõhiste infektsioonide põhjustajaks, eelkõige arengumaades, kus enamasti haigestuvad alla viie aasta vanused lapsed (World Health Organization, 2002b; World Health Organization, 2003a; Ashbolt, 2004a; Brock, 1999).

 

Veepõhiste infektsioonide epidemioloogilised uuringud Soomes näitasid, et kõige olulisemateks veega ülekanduvateks patogeenideks olid noroviirused (eelnevalt tuntud Norwalk-viiruste nimetuse all) ja kampülobakterid (Miettinen et al., 2001; Vartiainen et al., 2003; Kuusi, 2004). Aastatel 1998 ja 1999 aset leidnud neljateistkümnest veepõhisest haiguspuhangust kaheksa olid põhjustatud noroviirustest ja kolm kampülobakteritest (Miettinen et al., 2001). Selline trend on esinenud ka pikema uurimisperioodi jooksul, sest aastatel 1980–2001 oli 15% (9) veepõhistest haiguspuhangutest põhjustatud kampülobakteritest ning 27% (17) noro- ja teistest viirustest ning 43%-il juhtudest (26-st) jäi infektsiooni tekitaja tuvastamata (Johansson et al., 2003). Soomes registreeritud veepõhistes haiguspuhangutes haigestus aastatel 1988–2002 15 000 inimest, kuid tõeline haigestunute arv arvatakse olema tunduvalt suurem (Vartiainen et al., 2003).

 

Soome andmetel on joogivee saastumise tehniliseks põhjuseks olnud põhjavee saastumine pinnase- või heitveega (Miettinen et al., 2001). Soome ühe suurima NV (noroviirused) epideemia, kus haigestus ligi 3000 inimest, põhjuseks oli töötlemata pinnavee sattumine joogivee jaotusvõrku (Kukkula et al., 1999).

 

Vastavalt Soome riikliku nakkushaiguste registri andmetele ei ole enteraalsed parasiidid, nagu näiteks Giardia spp. ja Cryptosporidium spp. põhjustanud Soomes veepõhiseid epideemiaid (Finnish National Public Health Institute, 2003). Igal aastal registreeritakse vähesel arvul sporaadilisi haigusjuhtumeid. Protozoad on tuntud oluliste patogeenidena joogivees, põhjustades tõsiseid enteriite juba väikeste nakkusdooside korral (Franzen ja Muller, 1999; Szewzyk et al., 2000). Giardia spp. ja Cryptosporidium spp. on nii arenenud kui arenguriikides olulisteks enteraalsete infektsioonide põhjustajateks (Marshall et al. 1997; Clark, 1999). Kontamineeritud joogivee tarbimisest põhjustatud haiguspuhangud on esinenud Ameerika Ühendriikides ja Inglismaal. Aastal 1993 leidis Ameerika Ühendriikides (WI, Milwaukee) aset üks maailma suuremaid veepõhiseid epideemiaid, kus haigustekitajaks oli Cryptosporidium parvum ja haigestus 403 000 inimest (MacKenzie et al., 1994). 1990. aastatel oli Cryptosporidium kõige olulisemaks veepõhiseks patogeeniks ning infektsiooni tekke oluliseks teguriks on tema väike nakkusdoos (Dillingham et al., 2002). Cryptosporidium on suhteliselt resistentne joogivee põhilise desinfitseerimisaine (kloori) suhtes ning omab head vastupanuvõimet keskkonnafaktoritele, näiteks madalatele temperatuuridele (Rose, 1997; Fayer et al., 1998; Payment, 1999).



<< tagasi / edasi >>