VEEHÜGIEEN

Pinnavee enteropatogeenid

 

Enteropatogeensed mikroobid on paljunemiseks kohanenud inimese ja looma sooles ning pinnavesi on üksnes nišiks nende ringluses läbi keskkonna inimeste ja loomadeni (Medema et al., 2003a). Enteropatogeensete mikroobide esinemist vees seostatakse pinnavee fekaalse kontaminatsiooniga (Westrell et al., 2003; Ashbolt, 2004a). Enteropatogeenide eluvõime ja liikumine pinnavees sõltub otseselt keskkonnafaktoritest. Fekaalne kontaminatsioon võib olla tingitud heitveetorude mitte korrasolekust või loomade ja lindude rooja otsesest sattumisest pinnavette. Enteropatogeenid ning teised mikroobid võivad kinnituda mullaosakeste külge ja koos mullaga edasi kanduda (Stenström, 1989). Ekstreemsed ilmaolud, tugev vihm ja tulvavesi, võivad oluliselt suurendada fekaalse materjali sattumist pinna-, järve- või jõevette (Kistemann et al., 2002; Auld et al., 2004; Chigbu et al., 2004). Pinnavee kvaliteeti mõjutab ka lume sulamine ning sellest tingitud veerohkus. Valgala üksikutes kohtades või hajutatud aladel toimunud reostused mõjutavad väga oluliselt vee kvaliteeti tihedalt asustatud piirkondades, kuid ka kõnnumaa vesi võib olla fekaalselt saastunud ja sisaldada inimeste enteropatogeene (Welch, 2000; Boulware et al., 2003).


Enterobakterite hulka kuuluvad järgnevad perekonnad:
Escherichia, Klebsiella, Enterobacter, Proteus, Salmonella, Shighella ja Yersinia

Bakterid, mis kuuluvad perekonda Enterobacter on gramnegatiivsed, fakultatiivselt anaeroobsed ja pulgakujulised bakterid.

Pildil: E. coli

Hõimkond: Proteobacteria
Klass: Gammaproteobacteria
Selts: Enterobacteriales
Sugukond: Enterobacteriaceae
Perekond Escherichia
Liik: Escherichia coli


Allikas: Kood 06


Soomes toimunud pinnavee monitooringu andmetel on ranniku jõed võrreldes järvedega oluliselt rohkem saastatud termofiilsete kolibakteritega, mis osutab selgelt jõgede suuremale fekaalsele kontaminatsioonile. Pinnavee kvaliteedi monitooringuks on tänapäeval võimalik kasutada moodsat satelliitjärelevalve tehnoloogiat (Harma et al., 2001). Pinnavee monitooringu programmidesse ei ole kahjuks kaasa haaratud paljude erinevate enteraalsete patogeenide määramist ning süsteemseid uuringuid on tehtud üksnes teaduslike programmide raames (Goyal et al., 1977; Arvanitidou et al., 1997; Maunula et al., 1999; Payment et al., 2000; Lee et al., 2002).

 

Erinevate enteropatogeenide vees ilmnemise ajaline või sesoonne varieeruvus sõltub kontaminatsiooni allikast ja tingimustest, mis hõlbustavad kontaminantide eritumist pinnavette. Juhul kui heitvesi pärineb reoveepuhastusjaamast, mis töötleb inimtegevuse tagajärjel tekkinud reovett, võib nii heitvees, kui allavoolu kulgevast veest leida konkreetseid patogeene, mis antud ajahetkel on põhjustanud inimestel infektsioone (Kukkula et al., 1999; Nylen et al., 2002; Hänninen et al., 2005). Kui pinnavesi on reostunud loomapidamisest pärit saastega, võib suurel arvul zoonootilisi enteraalseid patogeene leida loomade karjatamise perioodil, lumesulamise, üleujutuste ning tugevate vihmade esinemise ajal (Bodley-Tickell et al., 2002). Vastavalt Soome Nakkushaiguste Registri andmetele (Finnish National Public Health Institute, 2003) esineb inimestel Campylobacter`i nakkusi kõige enam soojadel suvekuudel (juuli ja august) ning noroviirus- (NV) infektsioonide esinemise kõrgaeg on talvekuudel ning varakevadel (jaanuar, veebruar ja märts). Hooajaliselt võib nendel kuudel pinnavees eeldada mainitud patogeenide esinemist.

 

Hooaegade erinev mõju pinnavee kvaliteedile on tingitud enamasti temperatuurist, jääkatte tekkimisest ning päikesekiirgusest (Järvinen et al., 2002). Campylobacter spp. elu- ja taastumisvõimet mõjutavad kõige rohkem madalad temperatuurid talvel (< 5–10 °C) ning intensiivne päikesekiirgus suvekuudel (juuni, juuli ja august). Norras (Brennhovd et al., 1992; Kapperud ja Aasen, 1992) ning Soomes tehtud uuringutes (Korhonen ja Martikainen, 1991b) leiti, et looduslikest vetest isoleeriti kampülobaktereid kõige sagedamini talvel ning kõige vähem suvekuudel. Vees temperatuuril >18 °C püsivad Campylobacter jejuni ja C. coli palju kauem eluvõimelisena kui  <10 °C temperatuuriga vees (Korhonen ja Martikainen, 1991a; Korhonen ja Martikainen, 1991b). Kampülobakterite pinnavees esinemise hooajalises varieeruvuses võib segadust tekitada asjaolu, et nad võivad sinna sattuda reostusena ettevõtetest, kus esineb kampülobaktereid suurel arvukusel, nt linnufarmidest (Waldenström et al., 2002; Hänninen et al., 2003).

 

Hiljutised uuringud on tõestanud, et pinna-, järve- ja jõevees võib esineda arvukalt ainurakseid parasiite, nagu Giardia duodenalis ja Cryptosporidium parvum, mis kujutavad endast Põhjamaade joogivees olulist bioohtu (Robertson ja Gjerde, 2001; Rimhanen-Finne et al., 2002; Hänninen et al., 2005). Norra uuringutes leiti, et Giardia`t esines veepuhastusjaamade vees 7,5% ja Cryptosporidium`i 13,5%. Töötlemata vee näitajad olid vastavalt 9,0% ja 13,5% (Robertson ja Gjerde, 2001). Giardia ja Cryptosporidium`i esinemisel leiti oluline seos, kui vee hägusus oli ≥2 NTU (nephlometric turbidity units) ning valgala piirkonnas oli suur koduloomade arv (Robertson ja Gjerde, 2001).

 

Vähe on teaduslike andmeid Giardia spp. ja Cryptosporidium spp. esinemise kohta vees, arvestades hooajalist varieeruvust. Osades uuringutes on leitud, et neid parasiite esineb külmadel talvekuudel, võrreldes soojemate kuudega, oluliselt rohkem (Wallis et al., 1996). Ühes konkreetses uuringus (Bodley-Tickell et al., 2002) saadi kõige suurem giardiate ja krüptosporiidiate esinemissagedus sügisel ja talvel, kuid pinnavesi, tingituna tugevatest vihmasadudest, oli saastatud põllumajandusettevõtete reoveega. Mõnes uuringus ei ole aga selget hooajalist varieeruvust täheldatud (Robertson ja Gjerde, 2001).



<< tagasi / edasi >>