VEEHÜGIEEN

Noroviirused

 

Inimesi nakatavad noroviirused kuuluvad koos saproviirustega Caliciviridae sugukonda. Noroviirused (NV) on väikesed RNA-viirused, mille RNA genoom on ligikaudu 7,5–7,7 kb, mis tagab kõrge genoomilise plastilisuse ning uute keskkonnaniššidega adapteerumise võime (Radford et al., 2004). Noroviirused jaotatakse viide genogruppi ning genogruppe I ja II seostatakse eeskätt inimeste infektsioonidega. Genogruppide vahel on geneetiline erinevus ning kindlaks on tehtud vähemalt 20 genotüüpi (Radford et al., 2004).


Viiruse klassifikatsioon:
Grupp: IV (+)ssRNA
Sugukond: Caliciviridae
Perekond: Norovirus

Valge triip pildil = 50 nm


Allikas: Kood 02


NV-infektsioon on tavaliselt ägeda oksendamisega kulgev haigus, mida iseloomustab äkiline algus ning lisaks oksendamisele võib esineda kõrge palavik, kõhulahtisus ja peavalu. Inkubatsiooniperiood on tavaliselt 1–3 päeva. Sümptomid on tavaliselt iselimiteeruvad ning kestavad 2–3 päeva (Kaplan et al., 1982a). Inimese nakkusdoos on väga väike: 10–100 viirusosakest võivad põhjustada kliinilise infektsiooni (Green, 1997; Schaub ja Oshiro, 2000). Suurel hulgal viirusosakesi (109-10/ml) eritub rooja ja oksega. Inimene püsib nakkusohtlikuna kogu inkubatsiooniperioodi ning isegi 2–3 nädalat pärast kliiniliste sümptomite lõppemist (Okhuysen et al., 1995; Thornton et al., 2004). NV-gastroenteriit levib kiiresti ja kergelt inimeselt inimesele, eriti lähikontaktiga (Koopmans et al., 2002). Enamasti NV-infektsioon ei vaja ravimist, kuid tõsisemate haigusjuhtumite korral vajavad haigestunud hospitaliseerimist ning vedelikteraapiat (Kaplan et al., 1982b; Arness et al., 2000).

 

Roojaproovidest noroviiruste määramine on tunduvalt lihtsustunud pärast molekulaarsete meetodite kasutusele võtmist (Koopmans ja Duizer, 2004). Kõige tundlikumaks meetodiks noroviiruste detekteerimiseks loetakse pöördtranskriptaas-polümeraasahelreaktsiooni (RT‑PCR), millega saab detekteerida 1–1000 viirusosakest grammi rooja kohta. Lisaks eelnevale on kasutusel elektronmikroskoopimine ning ELISA-meetod (Koopmans ja Duizer, 2004; Thornton et al., 2004). Enne mainitud meetodite kasutusele võtmist jäid enamik viirusepideemiaid ja -infektsioone kindlaks tegemata (Johansson et al., 2003). Molekulaarmeetodid on väga olulised epidemioloogiliste uuringute ning infektsiooni algallikate määramise vahendid (Maunula et al., 1999; Bonsdorff von ja Maunula, 2003; Lopman et al., 2003a; Kuusi, 2004).



<< tagasi / edasi >>