VEEHÜGIEEN

Joogiveest tingitud enteraalsete haiguste registreerimine ning kontroll Soome Vabariigi näitel

 

Soomes lasub vastutus joogiveest tingitud haiguspuhangute järelevalveks kohalikel rahvatervise asutustel (Statute Book of Finland, 1994a), kellel on kohustus uurida kahtlustatavaid haiguspuhanguid ning edastada teave riiklikele ametkondadele, Riiklikule Rahvatervise Instituudile (National Public Health Institute), Riiklikule Toiduametile (National Food Agency) ning Toidu- ja Veterinaarteaduste Instituudile (Food and Veterinary Research Institute).  Haiguspuhangu uurimisega seonduvad andmed edastatakse Riiklikule Toiduametile. Riiklikud asutused nagu Riiklik Rahvatervise Instituut ja Riiklik Toiduamet koguvad haiguspuhangutega seonduvad andmed kokku, töötlevad need ning tulemused avaldatakse aastaaruannetena. Kirjeldatud süsteem on Soome Vabariigis jõus olnud alates aastast 1997 (Kuusi, 2004). Eeldatakse, et teavitatakse vähemalt suurematest joogiveest tingitud haiguspuhangutest, mil üksikud ja kergemate kliiniliste tunnustega haigusjuhtumid jäävad diagnoosimata ja seega registreerimata. Soome militaarorganisatsioonid omavad regulaarset ning hästi korraldatud tervise järelevalvesüsteemi, mis võimaldab veepõhiseid epideemiaid ja tõsisemaid haigusjuhtumeid pikemalt viivitamata avastada.

 

Haiguse diagnoosimiseks ja registreerimiseks peab haigussümptomitega patsient pöörduma arsti poole. Anamnees ja haiguse sümptomid võivad viidata, et tegemist on veepõhise haigusega ning vajadusel võetakse rooja, okse või muud proovid. Haiguspuhangu selgitamisel on väga oluline sarnaste anamneesi ja haigustunnustega patsientide esinemine ning neilt informatsiooni kogumine. Maailma Tervise Organisatsioon (WHO) defineerib joogiveest tingitud haiguspuhangut juhtumina, kus kahel või enam inimesel on sarnased haigustunnused pärast samast allikast pärit joogivee tarbimist ning on olemas epidemioloogilised tõendusmaterjalid joogiveele kui haiguse põhjustajale (Schmidt, 1995). Haiguspuhangu seoste selgitamise lihtsustamiseks peab piisaval arvul veeproove koguma juba suhteliselt haiguspuhangu tekke algstaadiumidel. Esinduslike veeproovide kogumine võib aga olla äärmiselt komplitseeritud tingituna ajast (viivitusest), mil inimene nakatus, tal tekkisid haigustunnused ja ta pöördus arsti poole (Hunter et al., 2003a).

 

Paljud veepõhised nakkused, eriti  giardiatest ja krüptosporiidiatest põhjustatud, on ametlikes Põhjamaade nakkushaiguste registrites alamääratud ja -registreeritud (Kukkula et al., 1999; Leclerc et al., 2002; Vartiainen et al., 2003; Nygard et al., 2003). Üks võimalik põhjendus eeltoodule on see, et paljudel patsientidel tekivad vaid nõrgad haigustunnused ning seetõttu ei pöördu nad arsti poole. Samuti võivad kliinilised tunnused olla sarnased teiste enteraalsete haigustega, millest tingituna ei uurita roojaproove protozoade suhtes ning ka laboratoorne analüüs võib mõnikord ebaõnnestuda. Alamääramine ning -registreerimine on tõestatud ka veepõhiste viirushaiguste korral (Kukkula et al., 1999; Koopmans ja Duizer, 2004). Subkliinilistel, asümptomaatilistel ja määramata haigusjuhtumitel on oluline rolli infektsiooni ülekandel ja epidemioloogias.



<< tagasi / edasi >>