VEEHÜGIEEN

Giardia spp. ja Cryptosporidium spp.

 

Perekond Giardia sisaldab kuut liiki, mis võivad nakatada erinevaid peremehi. Inimesele on patogeenne Giardia duodenalis (refereeritud ka G. intestinalis`e ja G. lamblia`na), mis võib nakatada ka teisi peremehi peale inimese (Monis et al., 2003). Kliiniline giardiaas võib esineda alates asümptomaatilisest kandvusest kuni tõsise kõhulahtisuse ja imendumishäireteni. Äge giardiaas tekib 1–14-päevase (keskmiselt 7 päeva) inkubatsiooni- perioodi järel ning kestab tavaliselt 1–3 nädalat. Sümptomiteks on vesine, roisulõhnaline kõhulahtisus, kõhuvalu, kõhugaasid, iiveldus ja oksendamine. Kroonilise giardiaasi korral sümptomid korduvad, esinevad imendumishäired ja jõuetus. Üksikutel juhtumitel võib haigus kesta mitu kuud ning isegi aastaid, mille jooksul keskmised või nõrgad haigussümptomid korduvad ning esinevad seedimishäired, laktoosi intolerantsus, vahelduv kõhulahtisus, väsimus, nõrkus ja kehakaalu vähenemine. Giardiaasi diagnoositakse rooja otsesel mikroskoopimisel tsüstide ja trofosoidide leidmisega roojas. Sageli on vaja positiivse laboratoorse diagnoosi saamiseks võtta proove korduvalt. Lisaks roojaproovidele on võimalik trofosoide leida, uurides kaksteistsõrmiksoole vedelikku või tehes kaksteistsõrmiksoole biopsia. Alternatiivsete meetoditena kasutatakse antigeenide detekteerimist ensüümse immunosorptsioonianalüüsiga (EIA) ja tsüstide avastamist immunofluorestsentsmeetodiga (IFA). Viimati mainitud meetodite tarvis on kaubanduses saadaval reagendid.


Giardia lamblia (sünonüümid Giardia intestinalis ja Giardia duodenalis) on lamblioosi tekitav parasiit
Riik: Eukaryota
Hõimkond: Metamonada
Selts: Diplomonadida
Sugukond: Hexamitidae
Perekond: Giardia
Liik: Giardia lamblia

Allikas: Kood 04


Morfoloogiliste, bioloogiliste ja geneetiliste uuringutega on leitud, et perekond Cryptosporidium sisaldab rohkem kui 20 liiki. Liikidel on mitmed imetajatest ja mitte imetajatest peremehed ning nakkus võib üle kanduda ühelt peremehelt teisele (Dillingham et al., 2002). Krüptosporidioos diagnoositi inimestel esimest korda alles 1970. aastate lõpus ning patsientideks olid immuunpuudulikkusega inimesed, kellel haigus kulgeb üldjuhul väga raskelt ning võib lõppeda isegi surmaga. Hilisemate uuringutega tehti kindlaks, et C. parvum on globaalne inimeste enteropatogeen. Geneetiliselt jaotatakse Cryptosporidium parvum inimeste genotüüp üheks (C. hominis) ja kaheks, viimane nakatab ka veiseid (Dillingham et al., 2002). Krüptosporiidide elutsükkel on giardiate elutsüklist komplitseeritum ja sisaldab peremehe soolestikus nii sugulist kui sugutut paljunemise etappi ning lisaks nakkuslikku etappi väljaspool peremeest ehk ootsüstide etappi (Centers for Disease Control and Prevention, 2001; Dillingham et al., 2002; Centers for Disease Control and Prevention, 2003; Monis ja Thopson, 2003).



Riik: Eukaryota
Hõimkond: Chromalveolata
Selts: Apicomplexa
Klass: Conoidasida
Alamklass: Coccidiasina
Selts: Eucoccidiorida
Alamselts: Eimeriorina
Sugukond: Cryptosporidiidae
Perekond: Cryptosporidium
Liigid: Cryptosporidium andersoni ja Cryptosporidium bailey


Allikas: Kood 05

Krüptosporidioosi sümptomiteks on kõhulahtisus, vesine roe, kõhukrambid ja kerge palavik (Centers for Disease Control and Prevention, 2003). Sümptomid tekivad pärast 2–10-päevast inkubatsiooniperioodi ning mõningatel juhtumitel esineb asümptomaatiline tekitajate kandvus. Normaalse immuunsüsteemiga inimestel kestavad sümptomid keskmiselt kaks nädalat. Sümptomid võivad ilmneda tsüklitena, mõne päeva jooksul sümptomid kaovad, kuid ilmnevad seejärel uuesti. Krüptosporidioos võib esineda kõikidel inimestel, kuid vastuvõtlikumad on immuunpuudulikkusega, kasvajatega ning transplantaatidega patsiendid, kellele manustatakse immunosupressiivseid ravimeid. Viimati nimetatud patsientidel kulgeb krüptosporidioos raskemalt ning võib lõppeda surmaga (Keusch et al., 1995; Gerba et al., 1996).

 

Krüptosporiidiate avastamine võib olla suhteliselt keeruline ning mõnikord on ootsüstide leidmiseks vaja korduvalt võtta ja analüüsida roojaproovide. Ootsüstide leidmiseks on kasutusel kiirvärvimismeetodid, kuid suurema tundlikkuse ja spetsiifilisusega on IFA- ja EIA- meetodid. Molekulaarmeetodeid kasutatakse põhiliselt teaduslikel eesmärkidel (detekteerimine, tüpiseerimine). Enamikus kliinilistes laboratooriumides ei uurita krüptosporiidiaid rutiinselt, millest tingituna esineb krüptosporidioosi alaregistreerimist (Nygard et al., 2003). Spetsiifiline ravi inimeste krüptosporidioosi korral puudub ning enamasti rakendatakse vedelikteraapiat. Immunokompetentsetele patsientidele on tulemusi andnud nitatsoksaniidi (nitazoxanide) manustamine (White, 2003). Omandatud immuunpuudulikkusega patsientidele rakendatakse retroviirustele omast ravi, mis parandab immuunseisundit ja vähendab kõhulahtisust (Miao et al., 2000; Ives et al., 2001; Kaplan et al., 2002). 



<< tagasi / edasi >>