VEEHÜGIEEN

Campylobacter spp.

 

Inimeste kampülobakterenteriiti põhjustavad enamasti Campylobacter jejuni või C. coli, mis on zoonootilised ning kanduvad inimesteni mets- ja koduloomade, eriti mets- ja kodulindude, vahendusel (Blaser, 1997). C. jejuni ja C. coli patogeenne potentsiaal oli teadmata kuni 1970. aastateni (Szewzyk et al., 2000). Kampülobakterid on mikroaerofiilsed ning on kõrgemate temperatuuride suhtes väga tundlikud, kuid säilitavad madalatel temperatuuridel (4 °C) eluvõime mitme päeva jooksul (Szewzyk et al., 2000). Kampülobakterite nakkusdoos on suhteliselt madal, 800–100 000 organismi (Black et al., 1988). 1990-ndatel kirjeldati Arcobacter spp. kui kampülobakteritega sarnaseid organisme, millel on inimestele patogeenne potentsiaal (Szewzyk et al., 2000).


Hõimkond: Proteobacteria
Klass: Epsilonproteobacteria
Selts: Campylobacterales
Sugukond: Campylobacteraceae
Perekond: Campylobacter


Allikas: Kood 03


Campylobacter` i põhjustatud infektsioon on tavaliselt iselimiteeruv ning sümptomiteks on kõhulahtisus, palavik ning kõhukrambid (Butzler, 2004). Inkubatsiooniperiood varieerub 1–10 päevani, kuid on tavaliselt 2-5 päeva. Kõhulahtisus võib kesta 3–5 päeva, mis võib hilisemalt jätkuda kõhuvalude ja -krampidega (Blaser, 1997). Campylobacter-infektsioon võib põhjustada tõsiseid tüsistusi, nt reaktiivset artriiti (Hannu et al., 2004), Guillain`-Barre sündroomi (Hughes, 2004; Kuwabara, 2004) ja müokardiiti (Cunningham ja Lee, 2003). Guillain`-Barre sündroomi tekke tõenäosus on väga väike, vähem kui üks sündroomi tekkega haigusjuhtum tuhande (1/1000) Campylobacter infektsiooni kohta (Hughes, 2004; Kuwabara, 2004).

 

Kampülobaktergastroenteriidi diagnoosimiseks kasutatakse tavaliselt rooja kultiveerimist selektiivsetele söötmetele ning tüüpiliste kolooniate morfoloogilist ja biokeemilist hindamist (Hänninen et al., 2003). Edasi võib positiivseid isolaate vastavalt antigeenidele subtüpiseerida erinevateks serotüüpideks ning määrata tüvede resistentsus antibiootikumidele. Viimasel ajal on kampülobakterite tüvede tüpiseerimiseks kasutatud pulseeriva välja geelelektroforeesi (PFGE), mis on oluliselt parandanud epidemioloogiliste uuringute täpsust (Hänninen et al., 1998; Moore et al., 2001; Hänninen et al., 2003). Kõige sobivamaks kampülobakterite molekulaartüpiseerimise meetodiks on aga tänapäeval (2011) kujunenud MLST (multilocus sequence typing) meetod, mis omab PFGE mitmeid eeliseid, eelkõige kampülobakterite populatsiooni geneetika uuringutes (Kärenlampi et al., 2007).



<< tagasi / edasi >>