VEEHÜGIEEN

Joogiveele esitatavad mikrobioloogilised nõuded

Euroopa Liidu õigusaktides on joogivesi defineeritud kui vesi, mis on ette nähtud joomiseks, toidu valmistamiseks või mõneks muuks koduseks kasutamiseks, samuti toidu tööstuslikuks tootmiseks (Statute Book of Finland, 1994a; Council of the European Union, 1998). Lääne riikide militaarorganisatsioonid, Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon (NATO – North Atlantic Treaty Organization) ja riiklikud kaitsejõud defineerivad joogivett veena, mida kasutatakse janu kustutamiseks kui ka toitumuslikel põhjustel ning samuti toidu valmistamiseks (North Atlantic Treaty Organization, 2002). Enamikus arenenud riikides kuulub joogivesi toidu nimistusse ning joogivee kvaliteedile ja ohutusele on kehtestatud kõrged standardid (Szewzyk et al., 2000).

 

Maailma Tervise Organisatsioon (WHO – World Health Organization) on revideerinud ning kehtestanud joogivee kvaliteedi juhendid, mida saab rakendada riiklikes standardites ja õigusaktides. Arvesse on võetud iseärasusi riikide klimaatilistes, geograafilistes, sotsiaal-ökonoomilistes ja infrastruktuuridega seonduvates valdkondades ning rahvuslikke tervishoiu eesmärke (World Health Organization, 2004). Joogivee kvaliteeti reguleeriv rahvuslik seadusandlus Soomes (Statute Book of Finland, 2000) ja teistes Euroopa Liidu riikides põhineb määrusel 98/83/EC (Council of the European Union, 1998). Antud määrus ja rahvuslik seadusandlus järgivad WHO juhendeid. Üldiselt vesi, mis on mõeldud inimestele tarvitamiseks "peab olema vaba igasugustest mikroorganismidest, parasiitidest ja kahjulikest ühenditest, mis teatud arvukusel või kontsentratsioonidel kujutavad potentsiaalset ohtu inimese tervisele" (Council of the European Union, 1998). Eeltoodu täitmiseks, kuigi seda ei ole otseselt määruses kirjutatud, tuleb joogivett käitlevates ettevõtetes paratamatult mikrobioloogiliste ja keemiliste ohtude riske hinnata. Mikrobioloogilise kvaliteedi spetsiifilised parameetrid nõuavad, et kasutades tunnustatud määramise meetodeid, ei tohi 100 ml vees esineda E. coli või enterokokke. Sarnased nõuded on efektiivsed ka väljaspool EL-i (Havelaar et al., 2001).

 

NATO ning Rootsi ja Soome kaitseväed on kehtestanud joogiveele omad nõuded, mis lähtuvad võimalikest hädaseisunditest ning võitlusvälja tingimustest. Kaitseväe nõuded joogiveele kattuvad üldiselt tsiviilõigusaktides kehtestatud nõuetega (Swedish Defence Forces, 1998; North Atlantic Treaty Organization, 2002; Tilli et al., 2004). Mikrobioloogilistele nõuetele mittevastava vee (nt töötlemata pinnavesi) kasutamine joogiks tuleb kõne alla üksnes ekstreemsetes tingimustes, kus standarditele vastavat joogivett ei ole võimalik kasutada ning veepuudus võib põhjustada raskemaid tagajärgi. Kaitseväes joogiveele kehtivate nõuete eesmärgiks on veepõhiste haiguspuhangute vältimine, mis võivad põhjustada kaitseväe ülesannete mittetäitmise.  Vees esinevate viiruste ja parasiitide määramiseks puuduvad veel senini võitlusvälja tingimustes kasutatavad meetodid ning kohandada tuleb ka valdkonnaga seotuid õigusakte. NATO standardid määravad kindlaks, et nõuetele vastavas joogivees ei tohi 100 ml-s vees esineda coli-laadseid baktereid. Coli‑laadsete bakterite analüüsimiseks ei paku NATO standardid aga välja ühtegi referentsmeetodit (North Atlantic Treaty Organization, 2002).

 

Euroopa seadused kehtestavad nõuded pinnaveele, mida kasutatakse joogivee tootmiseks (Council of the European Communities, 1975; Statute Book of Finland, 1994b). Lähtudes pinnavee kvaliteedist kehtestavad õigusaktid veetöötlemise miinimumnõuded. Vastavalt mikrobioloogilistele ja füsiokeemilistele parameetritele jaotatakse pinnavesi kolme erinevasse kategooriasse. Veeproovide mikrobioloogilised parameetrid hõlmavad coli-laadsete bakterite ja termotolerantsete kolibakterite üldarvu, samuti fekaalsete streptokokkide ja Salmonella määramist. Militaarsed NATO määrused suunavad joogivee tootmiseks kasutama parimat veetöötlemise meetodit ja pinnavee allikat (North Antlantic Treaty Organization, 1996; North Atlantic Traety Organization, 2002). Üldiselt ei ole lubatud tarvitada töötlemata pinnavett, väja arvatud juhtudel, kui inimeste eluvõime on ohus (Tilli et al., 2004).



<<tagasi / edasi >>